Natuke kirandust eneseharimiseks

Kuidas jutustaksid loo Punamütsikesest:

Edgar Allan Poe:
Vana ja sünge salapäraselt julma loori mähitud metsa kohal hõljusid kurjakuulutavate sooaurude pilved, oli otsekui kuulda ahelate fataalset kõlinat. Müstilises õuduses elas selle metsa serval Punamütsike.

Ernst Hemingway:
Ema tuli tuppa. Ta pani lauale korvi. Korvis olid piim, nisuleib ja munad. ‘Näed,’ ütles ema.
‘Jah?’ küsis temalt Punamütsike.
‘Viid selle,’ ütles ema, ‘oma vanaemale.’
‘Hüva,’ ütles Punamütsike.
‘Ja vaata ette,’ ütles ema. ‘Hunt!’
‘Jah.’

Guy de Maupassant:
Hunt kohtas teda. Ta heitis Punamütsikesele selle erilise pilgu, mis saab Pariisi kogenud elumehe poolt osaks ikka veel süütust teeselda püüdvale provintsikokotile. Mees ei usu tema süütusse põrmugi rohkem kui tema ise ja näeb juba vaimusilmas, kuidas neiu lahti rõivastub, kuidas tema seelikud langevad üksteise järel ja kuidas tal lõpuks on üll ainult särk, mis lubab aimata tema keha ahvatlevaid piirjooni.

Victor Hugo
Punamütsikest haaras värin. Ta oli üksinda nagu nõel kõrbes, nagu liivakübe tähtede vallas, nagu gladiaator mürgiste madude keskel, nagu uneskäija ahjus…..

Jack London:
Kuid ta oli oma rassi vääriline tütar, tema soontes voolas valgete maailmarändurite tugev veri. Silmagi pilgutamata tormas ta hundile kallale, andis talle jalustrabava hoobi ja lisas sellele otsekohe klassikalise lõuahaagi. Hunt põgenes hirmunult. Punamütsike vaatas talle järele, naeratades võluvalt naiselikku naeratust.

Jaroslav Hashek:
‘Mis ma küll ometi tegin,’ pomises hunt. ‘Tegin enda täis, muud ei oska öelda…..

Honore de Balzac:
Hunt jõudis vanaema juurde ja koputas uksele. Selle ukse valmistas tundmatu meister XVII saj. keskpaiku. Ta raius ukse välja tollal moodsast kanada tammest, andis oma kätetööle klassikalise nelinurkse kuju ja riputas ta raudhingedele, mis võisid omal ajal head olla, kuid kriiksusid nüüd õudselt. Uksel polnud mingeid ornamente ega mustreid, ainult all paremas nurgas võis näha kriimustust, mille kohta jutustati, et selle olevat oma isikliku kannusega tõmmanud Celestin de Chavarges – Marie-Antoinett’i favoriit ja Punamütsikese vanaema vanaisa emapoolne tädipoeg. Muidu oli uks täiesti tavaline ja sellepärast pole mõtet temal üksikasjalikumalt peatuda.

Oscar Wilde:
Hunt: ‘Vabandage. Te ei tea mu nime, kuid….
Vanaema: ‘Oh, sel pole tähtsust. Tänapäeva seltskonnas on kõige parem kuulsus just neil, kel pole nime. Millega võin teile kasulik olla?’
Hunt: ‘Asi on nii….Mul on väga kahju, kuid ma tulin, et teid ära süüa.
Vanaema: ‘Kui armas! Olete väga teravmeelne d?entelmen.’
Hunt: ‘Mõtlen seda tõsiselt.’
Vanaema: ‘See annab teie vaimukusele erilise sära.’
Hunt ‘Olen rõõmus, et te ei suhtu liiga tõsiselt sellesse, mille ma teile nüüdsama teatavaks tegin.’
Vanaema: ‘Praegusel ajal tähendab tõsine suhtumine tõsistesse asjadesse ainult halba maitset.’
Hunt: ‘Millesse peaksime siis suhtuma tõsiselt?’
Vanaema: ‘Rumalustesse muidugi. Kuid olete talumatu.’
Hunt: ‘Millal on hundid talumatud?’
Vanaema: ‘Kui nad esitavad tüütuid küsimusi!’
Hunt: ‘Ja naised?’
Vanaema: ‘Kui ei leidu kedagi, kes naisele tema õige koha kätte näitaks.’
Hunt: ‘Olete väga karm enda vastu.’
Vanaema: ‘Loodan teie diskreetsusele.’
Hunt: ‘Võite kindel olla. Ma ei ütle kellelegi sõnagi.’ (sööb ta ära)
Vanaema (hundi kõhust):’Kahju, et kiirustasite. Kavatsesin teile just üht väga haaravat lugu jutustada.’

Erich Maria Remarque:
‘Tule siia,’ ütles hunt.
Punamütsike kallas kahte klaasi kalvaadost ja istus tema juurde voodisse. Nad hingasid sisse kalvaadose tuttavat hõngu. Selles lõhnas oli igatsust ja väsimust. Kalvaados oli nagu elu.
‘Muidugi,’ ütles Punamütsike. Meil pole enam tulevikku.’ Hunt vaikis. Ta oli sellega nõus.

Noor lootustandev Eesti kirjanik kirjutaks aga nii:
‘Raisk,’ kirus Punamütsikese ema. ‘Vanamutt köhib verd jälle. Mine vii talle mingi sepik ja pudel peeti. Las õgib end surnuks, lirva.’
‘Et see krõnks ei kärva juba,’ lisas Punamütsike, kustutas sigareti konservikarpi, kohendas rippuvaid sukki oma modellikoibade otsas ja tatsas minema.
Vastutulnud hundi saatis ta tegelema käsitööga, vanaemale ütles, mida ta temast arvab, ning jahimehed said rõõmsa üllatuse osaliseks.

 

Ja juristi variant:

 

Käesolevaga edastame teile informatsiooni juhtumist seoses
eelkooliealise alaealisega, keda vastavalt kohalikule tavale nimetatakse
tema ebatüüpilise peakatte tõttu Punamütsikeseks.
Eelnimetatud Punamütsikese emale toimetati kätte lihtkiri tema emalt,
millega viimane teatas enda haigestumisest ja hooldusvajadusest, mille
põhjal Punamütsikese ema otsustas vanaemale kätte toimetada saadetise,
mis sisaldas toiduaineid ja ravimeid. Enne saadetise kättetoimetamise
alustamist keelati Punamütsikesel tema ema poolt vanema õigustele
toetudes kõrvalekaldumine saadetise kättetoimetamiseks kasutatavalt
jalgteelt.
Jalgteel astus Punamütsikesega kontakti looduses vabalt elav metsloom,
kes kallutas teda ema poolt rakendatud keeldu otseselt rikkuma,
mahitades teda metsasaaduste korjamisele. Uluk nõudis Punamütsikeselt
õigusvastaselt selgitusi temal kaasas oleva toidu veoks kohandatud
kandevahendi sisu kohta ja tegi Punamütsikest küsitledes kindlaks tema
vanaema alalise elukoha.
Toidunappuse tõttu sisenes uluk seepeale identiteedipettust kasutades
vanaema eluruumidesse ja neelas eelnimetatud haiguse tõttu
liikumisvõimetu isiku alla tahtlusega ta ära seedida. Punamütsikese
jõudmisel eluruumi sooritas uluk taas identiteedipettuse, esinedes
seekord vanaemana, ning pani seejärel toime teistkordse allaneelamise,
luues niiviisi teoobjekti paljususe.
Elamu vahetus läheduses viibinud jahipidamisõigust omav isik sisenes
ehitisest kuuldud heli peale, tehes kindlaks selle pärinemise ulukist.
Seejärel tulistas jahipidamisõigust omav isik ulukit registreeritud
tulirelvast tiheasustusalale tunginud uluki surmamiseks sätestatud korras.
Surmatud uluki ebatavaline välimus andis alust arvata, et selle sees
võib leiduda inimmaterjali. Selle kindlakstegemise eesmärgil avas
jahipidamisõigust omav isik torke-lõikerelva abil surmatud uluki
kõhuõõne, misjärel pääses sealt välja veel elusolev Punamütsikene,
samuti eelnimetatu vanaema. Kui asjassepuutuvate isikute kohta ei ole
välja antud arstlikku surmatõendit ega koostatud surmaakti
perekonnaseisuameti poolt, tuleb eeldada nende elusolekut.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s


%d bloggers like this: